Magus mittemidagitegemine

Magus mittemidagitegemine

Kui mõtlen tagasi oma sünnitusjärgsele perioodile, siis võin täie kindlusega öelda, et see oli minu senise elu kõige õnnelikum ja ilusam aeg. Ma tundsin, nagu oleksin just hakkama saanud oma elu kõige tähtsama ja suurima eesmärgiga. Ma tundsin täielikku rahulolu ja uhkust. Ma lausa õnnitlesin iseend. See oli väga väga meeldiv ja õnnelik tunne. Väga toetatud ja armastatud.

Me veetsime enamuse aja puhates, kaisutades, imetades ning metsas jalutades. Männimetsa puhta õhu käes oli tütrekesel kõige parem magada oma uinakud. Tavaliselt, kui tütar magas, magasin samuti lõunauinakut, või siis jõin taimeteed ning kirjutasin oma päevikusse. Mu mees ei lasknud mul kunagi lapse uneajal ringi toimetada, vaid samuti uinak teha. Mäletan, kui kosutavad ja värskendavad olid need magamised.

Mäletan kui rääkisin oma emale, et mõnikord langevad naised peale sünnitust hoopis depressiooni. Ta silmad läksid nii suureks ja küsis, et mis asi see veel on ning kuidas see saab võimalik olla? Ta polnud sellisest asjast midagi kuulnudki. Ütles, et kunagi, siis kui tema veel lapsi kandis ja sünnitas, ei olnud sellist asja olemaski. Lapse saamist peeti õnnistuseks, hetkel, kui beebi oma kätele saadi, kadus igasugune enesetähtsus ja iseenda esikohale panemine, mida tänapäeval kõige olulisemaks peetakse. Beebi oli naise õnnistus. Andes elu lapsele, sai naisest tõeline Naine, ta puhkes õide.

Arvan, et selleks, kui edukaks kujuneb sünnitusjärgne periood ja kohanemine emarolliga, on väga oluline see kui hästi naine suudab lihtsalt OLLA. “Dolce far niente” – sweet doing nothing. Itaallaste magus mittemidagitegemise kunst, ma olen selle suur harrastaja. Olen nautija, mitte tegija. Pidev ringijooksmine, kiirustamine, töö, tähtajad ja kohtumised, stress ja pinge – see kõik pole minu jaoks, see kõik pole naiselik, pole naise jaoks. Aga mina olen ju naine. Mul pole isegi kalendermärkmikku, ma ei kasuta äratuskella. Ma armastan lihtsalt olemist ning see ei ole muutunud kogu mu elu vältel.

Juba enne, kui otsustasime beebi siia ilma tuua, rääkisin oma mehele kuidas naise jaoks on kõige parem olla horisontaalselt, nii on tal kõige mugavam, puhates ja lõõgastudes. Sellest sai meie oma väike armas nali, sest ta helistas mulle iga päev töölt ning küsis; kallis, kas sa oled horisontaalselt?

Arvan, et see on ka peamine põhjus, miks ma ei tunne aja möödumist. Ma ei saa kordagi öelda, et kuhu aeg lendab, küll laps kasvab kiiresti, küll päevadest jääb tunde puudu, küll aastad mööduvad kiiresti. Ma naudin nii väga kõige lihtsamaid asju elus, asjad, mis tihti jäävad üldse märkamatuks, toovad mulle tohutult suurt rõõmu ja imetlust, ma ei taju aega. Sellepärast tunnen, et päevad on lõputult pikad, alati on aega kõige jaoks mida teha soovin.

Viimastel aastatel olen kohanud palju naisi, kes ei oska lihtsalt olla. Lihtsalt olla.. see tähendab nautida mittemidagi tegemist süümepiinu tundmata. Kas sa suudad magada lõunani, seejärel laia ringutuse ja naeratusega ärgata ning vaid täielikku mõnu ja tänu tunda selle mõnusa puhkuse eest, või süüdistad end “terve päeva mahamagamises” ja aja raiskamises? Kas usud, et kogu sind ümbritsev maailm on toetav, elu on heatahtlik ja täis naudinugid mille võid kohe vastu võtta kui endal lubad.. Või usud, et pead oma eksistentsi siin ära teenima? Kas usud, et see, kui palju suudad stressi oma õlgadele kuhjata ning kui täis oma kalendermärkmiku kirjutada, näitab kui tubli, produktiivne ja väärtuslik sa oled?

 

Hiljuti nägin internetis ühte ilusat postitust naiselt, kes kirjutas kuidas tema abikaasa armastab peale pikka tööpäeva oma arvutimänge mängida. Kuidas see on tema jaoks nagu väike peidupaik, kus pole tööpingeid, stressi ega vastutust. Ta kirjeldas nii ilusti kuidas ta samal ajal oma abikaasale serveerib ning tema eest hoolitseb, et ta end veel mugavamalt ja muretumalt tunneks. See oli imeilus postitus. Ning selle all olid sajad negatiivsed kommentaarid, mis ütlesid, kuidas ta “raiskab aega” ning peaks selle ajaga hoopis midagi produktiivset tegema.

Meie generatsioon on kaotanud ära hobid ja ajamöödumise nautimise. Kõik tegevused peavad olema seotud ainult produktiivsusega, raha teenimise, raha tegemise, äri, isikliku brändi või millegi sellisega. Kõik peab olema hustle. Kuid selleks, et me oleksime loovad, PEAME me puhkama. Ning puhkuse all ei pea ma silmas mitte mingeid tegevusi. Puhkus on mõtetes, meie peas. Kui sa lähed lõõgastavale jalutuskäigule loodusesse, kuid mõtled sel ajal ainult oma tähtaegadele, arvetele ja kohtumistele, siis see pole puhkus. Kui sa lähed restorani sööma, aga hoiad oma mõtted ainult sellele kuidas nüüd ööune arvelt tööasju tegema pead, siis see pole puhkus. Kui sa naudid lõõgastavat vanni, lased endale massaaz teha või oled ilusalongis, aga tunned sel ajal süütunnet vahele jäänud trenni pärast, siis see pole puhkus.

Self-care ei toimi, sest kui me paneme kõikide oma kohustuste, stresside ja tähtaegade koormale LISAKS veel kohustuse võtta aega iseenda jaoks, saabki sellest lihtsalt veel üks asi mis tuleb ära teha. See on lihtsalt lisastress.

 

Armas naine, kui sa siiani arvad, et pead ise kõik ära tegema, et saad kõigega ise hakkama, et ei vaja kedagi ning oled tugev ja iseseisev, siis ei saa sa olla stressist vaba.

Kui naine tunneb, et ta ei saa endale lubada puhkust või niisama olemist, sest “nii palju jääks tegemata”, võib esmakordselt emaks saades oma värske beebiga hätta jääda. Kui naise prioriteedid ei ole paigas enne emaks saamist, siis emadus lükkab need ise paika. Kui sellele vastu võidelda, tekib tasakaalutus, segadus. Beebi elab hetkes ja elades temaga samas rütmis, on kooselu kerge ja pehme. Mitte midagi tegemise kunst tähendabki hetkes elamist. Ja hetkes elamine tähendab elu nautimist. See tähendab, et kõige lihtsamad ja pisemad asjad rõõmustavad ja lõõgastavad meid. Me puhkame sügavalt.

Naise jaoks ei ole mitte midagi tähtsamat, kui tema mees, kodu ja lapsed. Kui me seda ei mõista, ei saa me tunda kunagi täielikku rahulolu nendel loendamatutel tundidel beebile pühendudes. Hoides oma südame tuksumas kõige kallimale eesmärgile, ei tunne me kunagi, et peaksime seda aega kasutama millegi muu tegemiseks. Ning siis me puhkame ja lõõgastume, sest meie hing on rahul..

7 kommentaari teemal “Magus mittemidagitegemine

  1. Imeline ja õige valgusest tulnud info, nautisin selle lugemist, ise naudin sarnaselt elada ja nautida hetke! 💖

  2. Nii armas postitus. Väga rahustav. 🙂
    Kui tohib küsida, kas sünnitasid haiglas või kodus? Olen mõelnud, et sooviksin sünnitada pehmemas keskkonnas, kui seda on haigla. Kuid kuna mul pole veel sünnituskogemust, siis on selle koha pealt palju küsimusi..
    Ette tänades!

    1. Tere Helina,

      Mina sünnitasin kodus. Oli väga ilus, kerge ja pehme sünnitus, millest on ka plaanis varsti pikemalt kirjutada. Võid ka oma küsimused kirjutada ja hea meelega vastan kui oskan 🙂

  3. Inimesed ei usu, et nad saavad ise valida, kui kiiresti nad elavad. Nad ei usu, et on ise lubanud oma ellu need asjad, mis elu raskeks teevad. Ja tegelikult me lastele ka ju kinnitame, et “tuleb ära teha!”, enesetunne pole nii tähtis, kui “kohustused”. Keegi ei julgusta meid oma enesetundest lähtuvalt elama.

  4. Nii ilusasti kirjutatud! Ma ise ka väikse beebi emana avastasin, et olen palju aega temaga horisontaalselt. Vahepeal tekivad mõtted sellest kuidas peaks olema produktiivsem, aga siis ma jälle rahustan ennast mõttega, et olen puhanuna ja rahulikumana palju toredam ema ja abikaasa kui pidevalt muretsedes ja ringi tormates. Emaks saamine aitab väga hästi prioriteete paika seada ja mõista tõelisi väärtusi, sest kõike ei jõua ja ei peagi jõudma.
    Mind huvitab, et milline on Sinu nägemus sellest, kuidas hoida tasakaalus nii ema kui armastava naise rolli oma peres, et kõigile jätkuks armastavat tähelepanu.

  5. Aitäh nende mõtete eest, armas Mari. Olen täpselt sama meelt, aga kuna väline surve on tihti vastupidine, on nii julgustav siin Sinu toetavaid mõtteid lugeda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.